Ülesanne 1. Tabu, tervisehäire, ühiskonna probleem, eluviis

Puue kui tabu

Pikka aega määratleti umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes „vigane“, „sant“, „pime“, „hull“, „langetõbine“, „puujalaga“, jne. (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)

Kui ma olin väike oli meie naabermajas väike poiss, kelle oli vesipea. Tema vanemad ei toonud teda õue, teiste laste juurde, see oli olukord, mida oli vaja varjata. Inimesed, kes seal majas elasid olid lapsest teadlikkud, aga ikka vaatasid ja läksid vanematelt küsima. Oli tabu tuua seda last välja, teiste hulka. Seda situatsiooni oleks võinud vaadelda kui sotsiaalset varianti - ei saa joosta, mängida, rattaga sõita, liikuda.

Objektiivselt puudusid võimalused ja oskused inimese olukorda muuta ning subjektiivselt pandi "teistsugune" inimene nii kõvasti raamidesse, et isegi kui puhtfüüsiliselt õnnestus tema olukorda muuta, jäi ta enamasti ikkagi paaria seisusesse . (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)

Puue kui tervisehäire

1924 aastal moodustati Eestis Eugeenika Selts “Tõu tervis”. Selle seltsi eesmärgiks oli “eesti rahvatõu parendamine”. Eugeenikute arvates tuli kohustuslikule steriliseerimisele saata kõik lapsed, kes ei suuda omandada esimese klassi programmi; vabalt elavad idioodid, pimedad, kurttummad, eptileptikud, kui väärareng on pärilik; eelmisesse rühma kuuluvad hoolekandeasutusest väljalaskmisel või enne abiellumist; psühhopaatsed kurjategijad, retsidivistid, kroonilised alkohoolikud, kui viga on pärilik. Veel soovitati vabatahtlikult seriliseerimist vaimuhaigetele, raske tiisikuse põdejatele, kehaliselt vigastele. Steriliseerimiseadus jõustus 1. aprillil 1937 aastal. (Kalev Keskküla, Eesti Ekspress, 13 mai 1999)

Inimese puue on tingitud mingist organi või organite valest või puudulikust tööst. Puue on seotud tervisega. Minu isa, terve ja tugev mees, haigestus ja vale ravi tulemusel on puudega inimene, ehk nagu arstid ütlesid, et ravisime kopsupõletikku, aga haige oli hoopis sapp.

Tänapäeval suhtutakse puudesse rohkem kui tervisehäiresse. Asjast saadi kahte moodi aru – ühest küljest füüsilise puudega inimest enam ei sanktsioneeritud, teisest küljest aga süvenes arusaam, et puue vähendas inimese teovõimet või nullis selle hoopiski. (K.Kikkas, EVIMÜ 2. loeng)





Puue kui ühiskonna probleem

Kool kõigile! Kas kool on valmis võtma teistsuguseid lapsi? Kas õpetajad on valmis? Kas lapsed ja ka lapsevanemad on valmis? On loodud seadus, aga…kas see ka toimib nii. Põhikooli-ja gümnaasiumiseaduses on kirjas, et

§ 19. (1) Kool on kohustatud tagama õppimisvõimalused igale kooli teeninduspiirkonnas elavale koolikohustuslikule lapsele.

(2) Kooli teeninduspiirkonna kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Mitut omavalitsusüksust teenindava kooli teeninduspiirkonna kinnitavad ühiselt vastavad valla- või linnavolikogud.



Puue kui eluviis

"Kui sünnib puudega laps, kaotame kujutletud lapse," ütleb Indira Viiralt oma raamatus "Meie pere lapsed on erinevad…". Kuigi erivajadustega lastest on hakatud rohkem rääkima, ei ole keegi meist ette valmistatud olukorraks, kus peame endaga teadvustama, et ka meie laps - ja just meie laps - on puudega, erivajadusega, et tal on midagi viga.



Inimesed vajavad üksteise tuge. Puudega lastega pered otsivad kontakti niisuguste peredega, kus on ka kasvamas sarnase puudega laps. Päikeselapsed on enneaegsed või väikese sünnikaaluga laste ja nende vanemate klubi. Kokku hoides on lihtsam. Abiks on rääkida inimestega, kes saavad aru ja jagavad oma kogemusi.



Kasutatud kirjandus:

Kikkas, K Puue, puue ja puue EVIMÜ 2. loeng

https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13202786

http://www.ratastool.pri.ee/lugemist/teisele_emale.htm

Kalev Keskküla, Eesti Ekspress, 13 mai 1999)